sisemonoloog

Pudel Starterit ja asi korras.. mõte lendab .. nagu duracelli jänes

Tahtsin midagi nagu öelda aga .. ei tea kust alustada
Alustaks sünnist!
Sündisin planeedile Maa ja leian siit asjandused nagu riik, ideoloogiad, reeglid ehk näiline vabadus - vabadus teha ainult neid asju mis on lubatud .. sähh vabadust. Vabadus joosta kaasas paratamatusega. Kui koer siduda vankri külge, siis ta algul lohiseb ja hiljem jalutab kaasa - kaua sa ikka lohised. Mul on vabadus keti otsas lohiseda või jalutada.
Kunagi on see kõik alguse saanud - ju esivanemad leidsid, et nii on parem! Nüüd hiljem on hea arvustada, et võinuks olla nii või teisiti aga ilmselt on hetkel olevad süsteemid siis kogu ajaloo jooksul perse lastud süsteemide tulem ehk parim võimalik variant. Miks siis iriseda. Ega ei peagi koer olema, võib olla ka vanker. Aga kui oled vanker, siis tekivad uued probleemid, nimelt irisevad koerad, kes pole kunagi rahul. Aga nõnda vanker ja koer üksteist täiendavadki - vanker pakub koerale hüvesid ja koer teeb tööd. Nüüd saab koerast härg, kes veab vankrit. Ega vist suurt vahet pole - ühed "vabad" mõlemad.
Elu vankrita oleks parem, läheksin metsa. Aga metsas hakkab igav. Metsas kulgeb aeg aeglasemalt, kohe nii aeglaselt et ei oskaks endaga midagi peale hakata. Peakski jalutama minema ...

Nii, jõudsin kiire elutemponi. Kunagistest koopas elavatest "ahvikommuunidest" on kujunenud metropolid. Linnad, mis vaimupildis on väga kirevad väga mitmekihilised ja mis kõige olulisem - energiakulukad. Nimelt, iga süsteemi elushoidmine nõuab energiat ja tagasi annab ainult niipalju, et püsiksid elus - elukoht, toit.
Aga milleks süsteemi toita?
Kui süsteemi vaadelda läbi positiivprisma, siis leiab sealt ka palju häid asju:
Areng on kiirem, neandertaal enam ei õpi 8 aastat onni ehitama vaid saab selle selgeks minutitega. 100 aastane progress on välja vahetatud 1-2 aastaseks, võib-olla vähemgi. Kaubavahetus lubab nautida eksootilisi asju, infovahetus laiendab silmaringi, tehnika hõlbustab tööde tegemist ja kvaliteeti. Ühesõnaga, meeskonna töö loob rohkem ja kvaliteetsemaid hüvesid.
Aga negatiivprisma ... oi oi.
Selline tunne on, et inimkond muutub üha rumalamaks, pealiskaudsemaks. Pööbel nõuab meeletahutust ja seda nad ka saavad - rämpskultuur. Ei mingit vaimsust, ainult materiaalsed väärtused. Seda võib põhjendada ka kapitalismipüramiidi esimese astme vajalikkusega. Inimesed, kes koormavad end pildiga "ise ennast ülestöötanud mehest".
Okei, vaimsus vaimsuseks, tegelikult eksisteerib, veel, kvaliteetset kultuuri kah aga lihtsalt kordades vähem. Hoopis murettekitavam on planeedi ülekoormamine ja võimalik hävitamine. Esiteks selline tobedus nagu tuumasõja võimalikkus, sõjad üldse, kolmandate maade kohutav iive. Peale teist maailmasõda oli planeedi rahvaarvuks ca. 3 miljardit. Oletatav planeedi kandevõime on 9 miljardit - selle ületades jääme nälga. Planeedi ressursside/ökosüsteemi hävitamine. Näiteks Somaalia merealad: kuna sealses riigis on hetkel kaos (kodusõda/seadused puuduvad), siis teised riigid ekspluateerivad Somaalia kalavarusid nii, et kohalikele kaluritele ei jää midagi - meri on kalast tühi. Pole siis ime, et kalurid piraatlusega tegelevad, kõht on ju tühi. Umbes sama jant käib hetkel ka Peipsi kvootidega - keskkonnaministeerium lubas võõral onul järve kalast tühjaks tõmmata ja kohalikele jäid tühjad peod.

Õnneks on tumeda tuleviku võimalikkus teadvustatud ja põnevate alternatiivide leiutamisega ka algust tehtud. Üldiselt on mul usku paremasse ja helgemasse tulevikku, isegi koos lollidearmeega. Ükskord peavad ka nemad arenema ja kui ei arene, siis surevad lõpuks lihtsalt välja.
Selline on siis maailm, kuhu sündisin.

Aga nüüd metsa ...

Inteligentsus

Kõige levinum ja ühiskonnas aksepteeritud inteligentsuse vorm on IQ ehk loogiline mõtlemine aga inteligentne võib olla veel kolmel moel.
PQ - praktiline inteligentsus (sensoorik)
EQ - emotsionaalne inteligentsus (eetik)
SQ - vaimne inteligentsus (inuiit)
Kui IQ on kehv, pole põhjust muretseda, sest ta on nõrk millegi arvelt ja kui psühholoogiast lähtuda, siis EQ arvelt. See tähendab, et inimesel on kõrgelt arenenud empaatiavõime ja muu enda ja teiste emotsioonidega seotu. Samamoodi võib pendli panna tiksuma SQ ja PQ vahele, sest intuitiivne inimene, ei õhka eriti praktilisust.

Selline on siis teooria, mis hetkel paelub. Muidugi võib ka intuitiivne inimene olla praktiline, kui tal on keegi, kellelt õppida. Sama kehtib ka eetiku ja loogiku puhul. Seltskonnas on tore selliseid asju tähele panna ja ka teistegi tähelepanu sellele pöörata aga seda ainult juhul, kui seltskonnas tõepoolest inteligentseid inimesi on. Keskpäraste inimestega on igav, kuna nad pole omi tugevaid külgi kunagi teadlikult või mitteteadlikult arendanud või mingil muul põhjusel massikonsensusesse lõksu jäänud - aga neis on need siiski olemas!!! Vähe küll, aga olemas!!

Enda kogemustest:
Minu tugevad küljed peaks olema SQ ja IQ, viimases küll kahtlen veits aga intuitsiooni olemasolu on eitamatu. Seega paeluvad mind just (PQ) praktikud ja (EQ) eetikud ning nagu kogemus ütleb: mina neid kah.
Tegelikult on see teooria palju põhjalikum ja sügavam aga ma ei hakka siia lehekülgede viisi analüüse kirjutama.

Lõpetuseks:
Jube kihvt, et inimesed pole ühe näoga tehtud vaid on erinevaid tüüpe ja varjundeid - ja seda ka kõige hallimas massis. Mida rohkem ma teemasse sukeldun, seda tolerantsemaks muutun.
Tegelikult pole vahet, mismoodi keegi inteligentne on, sest inteligentse inimesega on alati tore koos olla.

Midagi esoteerilist...

Juhtusin sõbraga arutlema unenägude teemal ja tuleb välja, et tema püüdlused unenäos saada kontakti "reaalsusega" või unenägu kontrollida on minul nagu "loomu poolest" lihtsam saavutada kui temal. Ühesõnaga, see on minul juba läbitud etapp ja ei paku eriti huvi. Ta on täiesti veendunud, et unes kontakt reaalsusega ongi reaalne, mitte alateadvuses toimuv. Mina leian, et kui ma silmad kinni olles üks hetk avastan, et ma olen tegelikult silmad lahti, kuigi nad on kinni, et ma projekteerin endale kõik selle, mida näen ehk siis astraalprojektsioon. Miks siis nii? Sest ma ei näe selles "olekus" kõiki asju, näit. kõiki nägusid, tihti peale enda jalgu, tähed muutuvad hieroglüüfideks ehk lugematuteks. Niiet, see peab olema minu alateadvuses toimuv. Asjade mitte nägemine või ebanormaalne olek viitab ilmselt minus toimuvale - hirmud, rõõmud, ihad, valesti mäletamine jne.
Ta pakkus välja testi, et viskan õhtul midagi põrandale (näiteks kuubiku) ja unes vaatan, missugune külg püsti jäi. Ma pole seda testi teinud, kuid arvan, et kui mu teadvuses pole infot, millisele küljele ta seisma jääb, ei näe ma sa seda eset korrektselt ehk siis kas must kuubik või üldse mitte midagi.
Ta veendumus püsib jutul, mida rääkis keegi mees, kes koges energeetilist rännakut: Ta rändas meile teada olevast reaalsusest kuhugi uute kohta/reaalsusesse, kus tal oli uus minevik/ajalugu ja mälestused - hoopis teine mees. Ja tagasi tulek oli samasuguse energeetilise rännaku tulem nagu ta minekki.
Pakkusin välja testi, et selgeks teha, kas "uus reaalsus" on reaalne või ainult tema alateadvuses toimuv - kaks persooni taotlevad samasugust energeetilist rännakut ja kohtuvad tolles uues reaalsuses. Nad peavad seal dialoogi - teevad näiteks luuletuse, jätavad meelde ja toovad selle endaga kaasa.
Millegi pärast ta oli testi vastu, esitas küsimusi, et milleks see vajalik on ja kellele ma tõestama pean seda - kaheldes, kas meile teada olev reaalsus on ikka reaalne. Tuues näiteks Matrix'i (filmi). Ma veidi norisin ta kallal, et tegu on mängufilmiga aga sain ta mõttest aru küll.

--Inimesed kasutavad väga tihti sõnade paari "hall mass", ja seda väga julgelt. Ma väidaks, et halli massi pole olemas, on rumalad inimesed, kes ei näe indiviidide varjatud võimalusi või taha seda, sest stereotüüpidega on lihtsam.--

Avastasin end situatsioonist, kus peaks talle seletama, et me näeme samu asju erinevalt ja see on ka põhjus miks ei saa unenäod olla seotud meile teada oleva reaalsusega - see lihtsalt ei põimu. Me projekteerime alateadlikult oma isikliku reaalsuse. Otseloomulikult ta ei saanud sellest väitest aru ja pisut küüniliselt palus mul kirjeldada ühte õunapuu skeletti. Ootuspäraselt ma kirjeldasingi õunapuud just nii nagu ta seda ootas aga see ei tähenda, et ma seda puud siiski temast erinevalt ei taju, lihtsalt sõnad kirjeldamiseks on meil samasugused.
Edasi arenes vestlus teemast mööda...


Paar uitmõtet.
Reaalsus on nullpunkt, kus me jagame omavahel infot. See on selleks, et üks reaalsus kohtuks teise reaalsusega. Kas või selleks, et arutleda, mis on reaalsus?

Reaalsus on paratamatu - vaimselt (meile teada oleva) terve inimese puhul.

Teadvuseseisundi muutudes on võimalik, et muutuvad ka reeglid, loogika, seaduspärasused. See tähendab, et ei olemas ainult ühte loogikat, vaid võib olla mitu.

Kui grupp inimesi muudab teadvuseseisundit samaaegselt ja satuvad samale lainele, kas nad on võimelised siis omavahel suhtlema? Kas nad peavad uut kollektiivselt tajutavat reaalsust hakkama õppima otsast peale nagu seda teevad imikud meile teada olevas reaalsuses?

Armumine

On haigus, mis tuleb läbi põdeda, et hiljem adekvaatselt elukaaslane valida.
Või peaks rääkima armumisest erinevates vanuserühmades?

Kõige hullem on esimene, siis teine ja kolmas on lihtsalt: "sain korvi" jne.
Minu esimene armumine oli täielik katastroof, oi neid unetuid öid ja igatsevaid päevi - jube on tagantjärele mõelda. Oleks ma siis vähemalt öelnud talle, et ma armastan sind aga ei. Suu oli lukus, mis sest et tüdruk oli kõvasti noorem. Ja nii ta käis, ühe juurest teise juurde - neli erinevat tüüpi aasta jooksul. Ja mina vahtisin kõrvalt - piiksugi tegemata. Armastasin salaja - kaugelt :D .

Aga teine armumine oli juba kergem, tunne ei olnud enam nii intensiivne ja julgesin juba ka mainida seda või teha lihtsalt komplimenti. Kusjuures olin armunud mitmesse tüdrukusse.
Kõigis neis oli midagi spetsiifilist, mis mulle imponeeris.
See etapp oli õpetlik. Ma tegin ilmselt kõik võimalikud vead ära, mis on võimalik teha ja omandasin teadmise, et naised on erinevad. Samuti tuli unustada "vanemate poiste jutud" ja hoopis ise maad kuulata.

Ja hetkel liigub armumine selles suunas, kus vaatan, et partner oleks terve. Ja ongi kõik.
Terve keha, terve vaim või materjal mis võib selleks saada. Isiksus on oluline. Eriti teretulnud oleks suhe, kus mõlemad osapooled täiendavad üksteist - st. et minu nõrgad küljed on partneri tugevad küljed ja vastupidi. Kuid saab hakkama ka muude kombinatsioonidega, kui partner on huvitatud vaimlisest elust.

Kas armumine edaspidises elus muutub? ja kui?, siis milliseks?, - ma ei tea.

Teatavasti võib armumine kujuneda lõpuks armastuseks. Ja selleks et armastada, tuleb kõigepealt ennast leida. Ja nõnda võikski esimene, teine ja kolmas armumine olla ju ainult osa enese leidmisest.

Lõpetuseks: Tõnis Mägi - Aed

Taotlus

Ma tahan kookonist välja tulla ja libilikana lennata õielt õiele, kuid samas säilitada oma intuitsioon - et säiliks tasakaal.

Taotlus on õhku visatud, ... enam ei lähe kaua.

...võttis ainult 2 tundi.

...flegmaatik.

Mul on herilased.

Hommikul võib leida köögi või veranda akendelt uimaseid, just koorunud herilase poegi.  Nõndaks juba kolmandat päeva. Pesa on neil kuskil põranda all ja tont teab kus täpsemalt. Esialgu ma põrandat üles kiskuma ei hakka aga mõte on ahvatlev. Kuskilt nad läbi imbuvad ja instinktiivselt lendavad päikese poole aga aken jääb ette. Õhtul tiirutavad ümber lampide.

Loodan, et tegu on pisikese pesaga.

Taas leidmine....

Oli meeldiv vestlus vana sõbraga, kellega pole ammu vestlusi ette tulnud - ma ei klapi ta naisega ja tuleb välja et ka tema mitte.
Meil on koos pikk minevik ja see tuletas meelde kes ma tegelikult olen. Kui päev algas irratsionaalse depressiooniga, siis praeguseks hetkeks olen omas elemedis - täis tahet ja jõudu. Tore on tõdeda, et mõjun talle samamoodi. Sai kokkulepitud uus kohtumine, kus jätkame vestlust intellektuaalsetel teemadel, mis paeluvad - ootan rõõmuga.

Ja jahtund süda jäta ilmale

Meid armastus viib ilmas kitsast rada,
läheb ees ja ütleb: tule järele.
Ma viin sind õnne kadumata koju
sa jäta kõik ja astu järele.
Üks jätab nii ja teine jätab teisiti
ja igaüks nii omaette läeb,
sest tuhat teed viib välja õnne juurde
teelahkmeid veelgi tuhat üle jääb.
Mis ühel õnn on teisel ainult pete.
On nii ja teisiti kõik, mis siin on.
Kui kõik nii läbikäidud omaette
Sa oled oma võimaluste onn
Ja üks jääb siia ja teine see jääb sinna
ja igaüks nii vaatab tagasi
Kes välja läeb, see väljast leiab ilma
Ja õnn ei leia teda iialgi
Meid armastus viib ilmas kitsast rada,
Kui lähed.., mine iseendasse
ja tuhat leeki võta teele kaasa
ja jahtund süda jäta ilmale

Ernst Enno

  

Põrgu

Unenägu põrgust:

Abstraktne

Täna oli mul üks tunne...
Mida jälitades jõudsin ühte kohta.. kus ma istun vana kuuse all. Mul on käes kaustik, sääne kõvade kaantega ja ma kirjutan sinna midagi. Kahjuks ma ei näe, mis seal kirjas on, sest vaatan end kõrvalt. Aga vihik on peaaegu veerandi võrra täis kirjutatud.
Minu vaateväljaks on kahekümne viie meetrise raadiusega perimeeter, millest nähtav osa on ainult Idakaar - Läänekaares on veel öö. Minust paremal, Idas, uudistab karu - ta vaatab mind malbe emaliku pilguga. Kirdes askeldab reinuvader, Põhjas aga jänesepoiss. Loodest tutvustab end kakk ja Kagust on kuulda hunti.. ennast jälgin ma Läänekaarest. Niiske metsa tõttu on hästi näha hommikupäikesekiiri, tungimas läbi okste. Minu otsaesisest immitseks nagu tossu, selline niitjas, mis liigub otse üles, läbi pilve, kosmosesse. Ja mu jalad on paelunud kuuse juurtega, mis kaevuvad sügavale maa põue. Sügaval maa sees, lõppevad juured pisikeste kastidega, mille sees on miskid ja keskid. Mulle jääb arusaamatuks mis või kes seal on, kuid mõistan, et need on olulised.
Järgmiseks võtan suuna kosmosesse, mööda niitjat tossu liikudes möödun oma kuuse tipust ja selgub, et see on kõige väiksem kuusk selles metsas. Siis möödun juba kõrgematest puudest, siis pilvest ja Kuust..... Koduplaneet muutub juba päris pisikeseks.... samuti Päike... nüüd selginevad ka Linnutee jooned.... kuniks Linnutee muutub väikeseks täpiks.... kiirus on tõusnud... ja Galaktikad mööduvad ja..mööduvad ...ja äkki käib "Tõnks"...
Olen jõudnud millegi lõppu, niit enam edasi ei lähe - on pingul. Samuti ei näe ma midagi enda ees tulemas, on vaid pime ja tühi. Kui seda katsuda, siis see oleks nagu tõrv - terve sein vedelat tõrva. Lükkan käe seinast läbi ja näen seda sealt samast , minust vasakult välja tulemas. Kui pistan pea sinna, näen oma paremat külge.
Äkitselt tunnen, et keegi sikutab mind - planeedi pealne mina kutsub mind tagasi ...

..see särab isegi keskööl.

Kaugel kaugel, taga maade ja merede elas Kapurthala kuulus Vürst. Ja Maharadžal oli tütar - Enelele. Säärane väikene ja õrn nii kui õide puhkenud pääsusilm. Ja kõndis tema niimoodi tantsides ja hüpates.. ..pärlitest keed kui kuu hõbedased niidid ta ümber. Ja nüüd järsku jäi haigeks. Mitte keegi ei osanud ravida, mitte keegi ei tea rohtu haiguse vastu. Maharadža oli kurbusest koos kui tühi kott. Kuulutas üle maade ja merede, kes päästab Enelele, saab enesele võimu, rikkused ja saab endale Enelele õnnistuseks.
Vaata, juba voolavad valgete elevantide pikad karavanid. Kihutavad kaugetest maadest rongid ja laevad tema maa poole, ent seal samas, teiste hiilguste ja toreduste keskel sõidab ka Toomas. Põhjamaa poiss, nimega Nipernaadi. Ilma hiilguseta ilma toreduseta, tööpoisi kehvas riietuses... Ja kui kõigi maade targad on proovinud oma jõudu ja midagi pole välja tulnud, proovib poiss ka oma õnne.
Ja mis ta teeb?
Ta ei tee midagi.
Ta ainult räägib.
Ta räägib oma maa metsadest ja niitudest, valgetest öödest, palavatest päevadest, jõgede vahulistest koskedest ja soode salapärasusest. Ent vaata, Enelele tõuseb oma külmalt asemelt ja pääsusilm lepalinnuke naerab rõõmsalt ja heledalt. Vaata, ongi ta terve.
Rikas Maharadža lõi rusikaga vastu rindu ja ütles: "Võta kõik, mis minul on. Võid mind kah tarvitada endale kannupoisiks".
Ja siis ütles too poiss põhjamaalt, nimega Toomas: "Ma ei taha teilt kübetki rikkust, sest ma ise olen tuhat korda rikkam. Mul on põhjamaal õõtsuvaid metsi, üle nende lendavad kluugutavad metshaned, mul on põllud ja kui tuul paitab nende kuldseid viljapäid on nii nagu kohiseks meri ning päike on meil - see särab isegi keskööl."

Filmist "Nipernaadi" (1983).

Veel üks vaatenurk- sotsioonika.

Lisaks shamanismile, religioonile, nõiakunstile, esoteerikale, filosoofiale jne. on planeedi inteligentseimatel elukatel veel üks lähenemine - sotsioonika. Sotsioonika seletab kuidas ja miks inimesed tajuvad sama informatsiooni erinevalt. Nimelt, võib seda teha kas Loogiliselt või Eetiliselt, või Intuitiivselt või Sensoorselt. Ja seda siis nii ekstraversioonis kui ka introversioonis. Tegelikult on kõigil need funktsioonid olemas, kuid ainult mõned neist paistavad silma.

Eneseanalüüs:

Eetika ja sensoorika pole minu tugevad küljed, see tähendab, et võin tahtmatult kedagi solvata oma külma analüüsiga, ma ise seda pahaks ei paneks aga eetilis-sensoorsed ja sensoorselt-eetilised nii introverdid kui ekstraverdid seda võivad teha - kergem oleks öelda et ainult käputäis psühhotüüpe ei solvu. Seega, võin jätta külma mölaka mulje. Nõrkadeks külgedeks on veel kehv algatusvõime (seda siis mitte-veel-valmis-oleva-idee-puhul), pisut jään hätta oma seisukohtade põhjendamisega(tüüpiline intuiidile - ma lihtsalt tean :) ), halb suhtlemisoskus (ma ei oska isegi lastega suhelda, koeraga veel..), aeglasus (tüüpiline introvert ja intuiit kah), hajameelsus (intuiit noh..), madal enesehinnang (ainult siis kui ma ei sõltu täielikult iseendast), ebapraktilisus (ennast on naljakas jälgida) jpm. Lühidalt:kõik see mis ekstraverteeritud sensoorikutel ja eetikutel ja introverteeritud eetikutel ja sensoorikutel ja ekstraverteeritud loogikutel ja intuiitidel on, seda minul pole - ma olen Loogiliselt Intuitiivne Introvert (LII).
See eest on mul kõrgelt arenenud loogiline intuitsioon. Mis tähendab, et tajun ümbritsevat terviklikult ja tähendusrikkalt, analüüsivõime (leian end tihti põõsast, kuid käin kõik põõsad läbi, kuniks õige põõsa üles leian), sihikindel (ka siis kui jalgratast leiutan), sõltumatu (abi küsimine on võõras, kuigi targem oleks (vahel) küsida), oskus näha sündmuste olulisi jooni (eristan peamist teisejärgulisest), individualistlik (ema räägib et olin väikesena hirmus kangekaelne ja põikpäine ja ei teinud mida ta palus - tänini ei tee) ja muidugi Õiglane (selline on minu psühhotüübi nimi).
Otse loomulikult ei tähenda, et ma ekstravert või sensoorik või eetik pole seda, et minus neid funktsioone ei ole. Need pole lihtsalt mu domineerivad omadused. Isiksuse välja kujunemise jooksul olen arendanud (alateadlikult) neid oskusi milles tunnen, et mul hästi läheb. See kehtib kõigi puhul. Tugeva ja nõrga funktsiooni suhe on ca. 62:38 ehk kuldne lõige.
Hiljem, kui inimene on eneseteadlikum (või ennast juba leidnud), võib ta teisi funktsioone ka arendada, kuid see toimub domineeriva funktsiooni arvelt - areng jääb seisma, ei taandu! Viimase 4 aasta jooksul olen arendanud ekstravertseid külgi ja päris edukalt, kuid jään alati eelistama introvertset intuitsiooni - siiani olen.

Lisaks ekstraverdile ja introverdile on veel ambiverdid ehk need kes intro-ekstraverdi skaalal jäävad vahepeale. Väide on, et enamik inimesi on just ambiverdid. Võin sel teemal ainult spekuleerida, kuid väidaksin, et neil ei ole lihtsalt isiksus veel välja kujunenud. Julge väide - tean.

Psühhotüübi testi saab teha siin: Link

Tüüpide suhted:

Sotsioonika jaotab inimesed 16 erinevaks psühhotüübiks ja seletab lahti nende tüüpide vahelised suhted. Miks üks või teine saavad eriti hästi läbi ja kolmas ning neljas üldse mitte. Põhjuseks on inimeste nõrgad ja tugevad funktsioonid. Olen alati imetlenud ekstraverte, sensoorikuid ja eetikuid, seda niikauaks kuni nad oma tugevat funktsiooni mulle peale ei suru - see tekitab veidrat ja ebameeldivat tunnet. Teine asi kui seda tehakse õpetamise vormis. Muidugi loeb ka inimeste kultuuriline tase. Olen kogenud samasugust imetlemist ka enda suunas ja just õpetamise vormis täiendanud imetleja nõrka funktsiooni. Samuti olen tugevat funktsiooni peale surunud ja nõnda pälvinud "piinatava" pahameele.

Tüüpide vahelisi suhteid saab vaadata siin: Link

Kokkuvõtteks:

Põnev on jälgida, kui erinevalt tajuvad inimesed maailma. Intuiit unistab, sensoorik on hetkes, eetik demonstreerib oma kirevat emotsioonide gammat ja loogik on lihtsalt asjalik. Tahaks siiski rõhutada, et näit. Introvertne loogika on hoopis teine kui ekstravertne loogika ehk vastandid. Inimestel on teineteisega koos hea olla aga kui läheb otsustamiseks ja asjaajamiseks siis tekivad konfliktid, kuna mõlemad lähenevad asjale erinevalt.

Sotsioonikast lähemalt saab lugeda siit: Link

Tähelepanekuid:

Millegi pärast peab mõni ekstravert introverti kas kurjaks, häbelikuks, depressiivseks, apaatiliseks või kui ta ei oska silti külge panna siis imelikuks. Tegelikult on introvert...

Olime kolmekesi maasikaid istutamas, ilus kodumaine loodus, see taevas, need värvid... ja kaks ekstraverti. Kõigepealt sain ma osa nende tülist (elukaaslased), minu lepituskatseid ignoreeriti kuna mu hääl ei käi üle.
Siis nad olid solvunud, mida väljendati hooksa ja vaikse tööga. Minule see sobis, sain nautida päevavalgusse eksinud Ööbiku laulu, mitmete lindude, putukate pulmatantsu ...kurg lendas - seda kõike töötegemise kõrvalt. Tasapisi proovisin juhtida ka nende tähelepanu ümbritsevale, kuid tulutult. Kuna tegu on väga pragmaatilise paariga, siis olid vestlus teemadeks rohkem, raha,töö,asjad,töö,raha,raha...ja emotsioonid. Vahel suudeti ka minus ekstravert üles äratada, kuigi eelistan teistsugust suhtlemist. 
Päeva lõpuks olin tööst ja ekstravertidest kurnatud. Tagasiteel pandi Power FM üürgama (ekstravertidele meeldib positiivne tümps tümps tümps), mille sisu mind pigem väsitab kui ergutab aga neile tundus see energia süstina. Mina oleksin eelistanud Jaan Tättet või Tool'i - ja vaiksemal "volüümil". Tümpsust joovastuses küsiti, "aga miks sa nii vaikne oled". Ütlesin, "et olen väsinud". "Väsinud? Mis siis mina veel olen? Ma olin seal hommikust saati.Miks sa nii kuri oled?" Vastasin; "ma pole kuri ega apaatne, ma olen Tõsine.. ja väsinud".

.....Tõsine.

ERAK

Istusin, mõttes, Toomkiriku lähedal mäenõlval.
Tundsin, et olen ühendatud ruumiga - Mars, Jupiter, Saturn ja kõik nimetud öötaevalambid.
Kõrvu kaunistamas, linnamüra trööstiva, Ööbiku laul.
Vaatasin Krooksu ees sibavaid inimesi, ka neid kes ülesmäkke tulid.
Kes on need inimesed, kust nad tulevad?
Milline on nende taust ja kas nad tajuvad seda sama?
Võin ainult ettekujutada, mis toimub nende sees.

Nokamütsiga plika on endast väljas, paar sammu eemal räägivad valjul häälel kaks üliõpilaskorpuslast,
mööda sõitva auto aknast on väljas pea, mis vilistab teiselpool teed olevale miniseelikus naisele.

Pilt hakkab selginema - inimeste maailm.

Tüdruk on endast väljas, sest kaks tüüpi kaklevad - mütsita mees on tema peig.
Mööda sõitev auto peatus ja sülitas 3 dressipükstes noormeest välja. Kaks neist sööstsid mütsita mehele appi,
kolmas aga läks miniseelikus neiu jutule.

Keeran neile selja,...keeran selja inimeste maailmale..
Hetk enda, Ööbiku ja ruumiga...

Vaikselt, tunnetades kõiki lihaseid, lasen selja vastu maad.
Nüüd näen neid tagurpidi!

Pärast mõningast seebiooperi jälgimist, viskan jalad üle pea ja hakkan veerema.
Ja veeren päris trepist alla, napilt tütarlapsest mööda, üle tee ja hüppega üle põõsa Kroonuaia tänavale...
..Ja tunnen kohutavat, põletavat valu - avastan end aiast, võrkkiigest, sigaret põletamas mu näppe.

Loits

Vaatad eemalt pealt,

seda saab juhtida, kas tead?

Eemalda sellelt vead,

siis tead, mis on selles head!

Leidsin selle oma vanast "teooriate" vihikust.

Esimene Post!

Kavatsen siia kirjutada oma tundeid ja mõtteid. Ilmselt rohkem mõtteid.. Kui mõne leian uitamast.. Või arutan kellegi teise mõtet.. Peaasi et saaksin ennast väljendada, sest tunnen, et on vaja.. Vahest aitab see kaasa ka õigekirja paranemisele..