Juhtusin sõbraga arutlema unenägude teemal ja tuleb välja, et tema püüdlused unenäos saada kontakti "reaalsusega" või unenägu kontrollida on minul nagu "loomu poolest" lihtsam saavutada kui temal. Ühesõnaga, see on minul juba läbitud etapp ja ei paku eriti huvi. Ta on täiesti veendunud, et unes kontakt reaalsusega ongi reaalne, mitte alateadvuses toimuv. Mina leian, et kui ma silmad kinni olles üks hetk avastan, et ma olen tegelikult silmad lahti, kuigi nad on kinni, et ma projekteerin endale kõik selle, mida näen ehk siis astraalprojektsioon. Miks siis nii? Sest ma ei näe selles "olekus" kõiki asju, näit. kõiki nägusid, tihti peale enda jalgu, tähed muutuvad hieroglüüfideks ehk lugematuteks. Niiet, see peab olema minu alateadvuses toimuv. Asjade mitte nägemine või ebanormaalne olek viitab ilmselt minus toimuvale - hirmud, rõõmud, ihad, valesti mäletamine jne.
Ta pakkus välja testi, et viskan õhtul midagi põrandale (näiteks kuubiku) ja unes vaatan, missugune külg püsti jäi. Ma pole seda testi teinud, kuid arvan, et kui mu teadvuses pole infot, millisele küljele ta seisma jääb, ei näe ma sa seda eset korrektselt ehk siis kas must kuubik või üldse mitte midagi.
Ta veendumus püsib jutul, mida rääkis keegi mees, kes koges energeetilist rännakut: Ta rändas meile teada olevast reaalsusest kuhugi uute kohta/reaalsusesse, kus tal oli uus minevik/ajalugu ja mälestused - hoopis teine mees. Ja tagasi tulek oli samasuguse energeetilise rännaku tulem nagu ta minekki.
Pakkusin välja testi, et selgeks teha, kas "uus reaalsus" on reaalne või ainult tema alateadvuses toimuv - kaks persooni taotlevad samasugust energeetilist rännakut ja kohtuvad tolles uues reaalsuses. Nad peavad seal dialoogi - teevad näiteks luuletuse, jätavad meelde ja toovad selle endaga kaasa.
Millegi pärast ta oli testi vastu, esitas küsimusi, et milleks see vajalik on ja kellele ma tõestama pean seda - kaheldes, kas meile teada olev reaalsus on ikka reaalne. Tuues näiteks Matrix'i (filmi). Ma veidi norisin ta kallal, et tegu on mängufilmiga aga sain ta mõttest aru küll.
--Inimesed kasutavad väga tihti sõnade paari "hall mass", ja seda väga julgelt. Ma väidaks, et halli massi pole olemas, on rumalad inimesed, kes ei näe indiviidide varjatud võimalusi või taha seda, sest stereotüüpidega on lihtsam.--
Avastasin end situatsioonist, kus peaks talle seletama, et me näeme samu asju erinevalt ja see on ka põhjus miks ei saa unenäod olla seotud meile teada oleva reaalsusega - see lihtsalt ei põimu. Me projekteerime alateadlikult oma isikliku reaalsuse. Otseloomulikult ta ei saanud sellest väitest aru ja pisut küüniliselt palus mul kirjeldada ühte õunapuu skeletti. Ootuspäraselt ma kirjeldasingi õunapuud just nii nagu ta seda ootas aga see ei tähenda, et ma seda puud siiski temast erinevalt ei taju, lihtsalt sõnad kirjeldamiseks on meil samasugused.
Edasi arenes vestlus teemast mööda...
Paar uitmõtet.
Reaalsus on nullpunkt, kus me jagame omavahel infot. See on selleks, et üks reaalsus kohtuks teise reaalsusega. Kas või selleks, et arutleda, mis on reaalsus?
Reaalsus on paratamatu - vaimselt (meile teada oleva) terve inimese puhul.
Teadvuseseisundi muutudes on võimalik, et muutuvad ka reeglid, loogika, seaduspärasused. See tähendab, et ei olemas ainult ühte loogikat, vaid võib olla mitu.
Kui grupp inimesi muudab teadvuseseisundit samaaegselt ja satuvad samale lainele, kas nad on võimelised siis omavahel suhtlema? Kas nad peavad uut kollektiivselt tajutavat reaalsust hakkama õppima otsast peale nagu seda teevad imikud meile teada olevas reaalsuses?
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment