Abstraktne

Täna oli mul üks tunne...
Mida jälitades jõudsin ühte kohta.. kus ma istun vana kuuse all. Mul on käes kaustik, sääne kõvade kaantega ja ma kirjutan sinna midagi. Kahjuks ma ei näe, mis seal kirjas on, sest vaatan end kõrvalt. Aga vihik on peaaegu veerandi võrra täis kirjutatud.
Minu vaateväljaks on kahekümne viie meetrise raadiusega perimeeter, millest nähtav osa on ainult Idakaar - Läänekaares on veel öö. Minust paremal, Idas, uudistab karu - ta vaatab mind malbe emaliku pilguga. Kirdes askeldab reinuvader, Põhjas aga jänesepoiss. Loodest tutvustab end kakk ja Kagust on kuulda hunti.. ennast jälgin ma Läänekaarest. Niiske metsa tõttu on hästi näha hommikupäikesekiiri, tungimas läbi okste. Minu otsaesisest immitseks nagu tossu, selline niitjas, mis liigub otse üles, läbi pilve, kosmosesse. Ja mu jalad on paelunud kuuse juurtega, mis kaevuvad sügavale maa põue. Sügaval maa sees, lõppevad juured pisikeste kastidega, mille sees on miskid ja keskid. Mulle jääb arusaamatuks mis või kes seal on, kuid mõistan, et need on olulised.
Järgmiseks võtan suuna kosmosesse, mööda niitjat tossu liikudes möödun oma kuuse tipust ja selgub, et see on kõige väiksem kuusk selles metsas. Siis möödun juba kõrgematest puudest, siis pilvest ja Kuust..... Koduplaneet muutub juba päris pisikeseks.... samuti Päike... nüüd selginevad ka Linnutee jooned.... kuniks Linnutee muutub väikeseks täpiks.... kiirus on tõusnud... ja Galaktikad mööduvad ja..mööduvad ...ja äkki käib "Tõnks"...
Olen jõudnud millegi lõppu, niit enam edasi ei lähe - on pingul. Samuti ei näe ma midagi enda ees tulemas, on vaid pime ja tühi. Kui seda katsuda, siis see oleks nagu tõrv - terve sein vedelat tõrva. Lükkan käe seinast läbi ja näen seda sealt samast , minust vasakult välja tulemas. Kui pistan pea sinna, näen oma paremat külge.
Äkitselt tunnen, et keegi sikutab mind - planeedi pealne mina kutsub mind tagasi ...