sisemonoloog

Pudel Starterit ja asi korras.. mõte lendab .. nagu duracelli jänes

Tahtsin midagi nagu öelda aga .. ei tea kust alustada
Alustaks sünnist!
Sündisin planeedile Maa ja leian siit asjandused nagu riik, ideoloogiad, reeglid ehk näiline vabadus - vabadus teha ainult neid asju mis on lubatud .. sähh vabadust. Vabadus joosta kaasas paratamatusega. Kui koer siduda vankri külge, siis ta algul lohiseb ja hiljem jalutab kaasa - kaua sa ikka lohised. Mul on vabadus keti otsas lohiseda või jalutada.
Kunagi on see kõik alguse saanud - ju esivanemad leidsid, et nii on parem! Nüüd hiljem on hea arvustada, et võinuks olla nii või teisiti aga ilmselt on hetkel olevad süsteemid siis kogu ajaloo jooksul perse lastud süsteemide tulem ehk parim võimalik variant. Miks siis iriseda. Ega ei peagi koer olema, võib olla ka vanker. Aga kui oled vanker, siis tekivad uued probleemid, nimelt irisevad koerad, kes pole kunagi rahul. Aga nõnda vanker ja koer üksteist täiendavadki - vanker pakub koerale hüvesid ja koer teeb tööd. Nüüd saab koerast härg, kes veab vankrit. Ega vist suurt vahet pole - ühed "vabad" mõlemad.
Elu vankrita oleks parem, läheksin metsa. Aga metsas hakkab igav. Metsas kulgeb aeg aeglasemalt, kohe nii aeglaselt et ei oskaks endaga midagi peale hakata. Peakski jalutama minema ...

Nii, jõudsin kiire elutemponi. Kunagistest koopas elavatest "ahvikommuunidest" on kujunenud metropolid. Linnad, mis vaimupildis on väga kirevad väga mitmekihilised ja mis kõige olulisem - energiakulukad. Nimelt, iga süsteemi elushoidmine nõuab energiat ja tagasi annab ainult niipalju, et püsiksid elus - elukoht, toit.
Aga milleks süsteemi toita?
Kui süsteemi vaadelda läbi positiivprisma, siis leiab sealt ka palju häid asju:
Areng on kiirem, neandertaal enam ei õpi 8 aastat onni ehitama vaid saab selle selgeks minutitega. 100 aastane progress on välja vahetatud 1-2 aastaseks, võib-olla vähemgi. Kaubavahetus lubab nautida eksootilisi asju, infovahetus laiendab silmaringi, tehnika hõlbustab tööde tegemist ja kvaliteeti. Ühesõnaga, meeskonna töö loob rohkem ja kvaliteetsemaid hüvesid.
Aga negatiivprisma ... oi oi.
Selline tunne on, et inimkond muutub üha rumalamaks, pealiskaudsemaks. Pööbel nõuab meeletahutust ja seda nad ka saavad - rämpskultuur. Ei mingit vaimsust, ainult materiaalsed väärtused. Seda võib põhjendada ka kapitalismipüramiidi esimese astme vajalikkusega. Inimesed, kes koormavad end pildiga "ise ennast ülestöötanud mehest".
Okei, vaimsus vaimsuseks, tegelikult eksisteerib, veel, kvaliteetset kultuuri kah aga lihtsalt kordades vähem. Hoopis murettekitavam on planeedi ülekoormamine ja võimalik hävitamine. Esiteks selline tobedus nagu tuumasõja võimalikkus, sõjad üldse, kolmandate maade kohutav iive. Peale teist maailmasõda oli planeedi rahvaarvuks ca. 3 miljardit. Oletatav planeedi kandevõime on 9 miljardit - selle ületades jääme nälga. Planeedi ressursside/ökosüsteemi hävitamine. Näiteks Somaalia merealad: kuna sealses riigis on hetkel kaos (kodusõda/seadused puuduvad), siis teised riigid ekspluateerivad Somaalia kalavarusid nii, et kohalikele kaluritele ei jää midagi - meri on kalast tühi. Pole siis ime, et kalurid piraatlusega tegelevad, kõht on ju tühi. Umbes sama jant käib hetkel ka Peipsi kvootidega - keskkonnaministeerium lubas võõral onul järve kalast tühjaks tõmmata ja kohalikele jäid tühjad peod.

Õnneks on tumeda tuleviku võimalikkus teadvustatud ja põnevate alternatiivide leiutamisega ka algust tehtud. Üldiselt on mul usku paremasse ja helgemasse tulevikku, isegi koos lollidearmeega. Ükskord peavad ka nemad arenema ja kui ei arene, siis surevad lõpuks lihtsalt välja.
Selline on siis maailm, kuhu sündisin.

Aga nüüd metsa ...

Inteligentsus

Kõige levinum ja ühiskonnas aksepteeritud inteligentsuse vorm on IQ ehk loogiline mõtlemine aga inteligentne võib olla veel kolmel moel.
PQ - praktiline inteligentsus (sensoorik)
EQ - emotsionaalne inteligentsus (eetik)
SQ - vaimne inteligentsus (inuiit)
Kui IQ on kehv, pole põhjust muretseda, sest ta on nõrk millegi arvelt ja kui psühholoogiast lähtuda, siis EQ arvelt. See tähendab, et inimesel on kõrgelt arenenud empaatiavõime ja muu enda ja teiste emotsioonidega seotu. Samamoodi võib pendli panna tiksuma SQ ja PQ vahele, sest intuitiivne inimene, ei õhka eriti praktilisust.

Selline on siis teooria, mis hetkel paelub. Muidugi võib ka intuitiivne inimene olla praktiline, kui tal on keegi, kellelt õppida. Sama kehtib ka eetiku ja loogiku puhul. Seltskonnas on tore selliseid asju tähele panna ja ka teistegi tähelepanu sellele pöörata aga seda ainult juhul, kui seltskonnas tõepoolest inteligentseid inimesi on. Keskpäraste inimestega on igav, kuna nad pole omi tugevaid külgi kunagi teadlikult või mitteteadlikult arendanud või mingil muul põhjusel massikonsensusesse lõksu jäänud - aga neis on need siiski olemas!!! Vähe küll, aga olemas!!

Enda kogemustest:
Minu tugevad küljed peaks olema SQ ja IQ, viimases küll kahtlen veits aga intuitsiooni olemasolu on eitamatu. Seega paeluvad mind just (PQ) praktikud ja (EQ) eetikud ning nagu kogemus ütleb: mina neid kah.
Tegelikult on see teooria palju põhjalikum ja sügavam aga ma ei hakka siia lehekülgede viisi analüüse kirjutama.

Lõpetuseks:
Jube kihvt, et inimesed pole ühe näoga tehtud vaid on erinevaid tüüpe ja varjundeid - ja seda ka kõige hallimas massis. Mida rohkem ma teemasse sukeldun, seda tolerantsemaks muutun.
Tegelikult pole vahet, mismoodi keegi inteligentne on, sest inteligentse inimesega on alati tore koos olla.

Midagi esoteerilist...

Juhtusin sõbraga arutlema unenägude teemal ja tuleb välja, et tema püüdlused unenäos saada kontakti "reaalsusega" või unenägu kontrollida on minul nagu "loomu poolest" lihtsam saavutada kui temal. Ühesõnaga, see on minul juba läbitud etapp ja ei paku eriti huvi. Ta on täiesti veendunud, et unes kontakt reaalsusega ongi reaalne, mitte alateadvuses toimuv. Mina leian, et kui ma silmad kinni olles üks hetk avastan, et ma olen tegelikult silmad lahti, kuigi nad on kinni, et ma projekteerin endale kõik selle, mida näen ehk siis astraalprojektsioon. Miks siis nii? Sest ma ei näe selles "olekus" kõiki asju, näit. kõiki nägusid, tihti peale enda jalgu, tähed muutuvad hieroglüüfideks ehk lugematuteks. Niiet, see peab olema minu alateadvuses toimuv. Asjade mitte nägemine või ebanormaalne olek viitab ilmselt minus toimuvale - hirmud, rõõmud, ihad, valesti mäletamine jne.
Ta pakkus välja testi, et viskan õhtul midagi põrandale (näiteks kuubiku) ja unes vaatan, missugune külg püsti jäi. Ma pole seda testi teinud, kuid arvan, et kui mu teadvuses pole infot, millisele küljele ta seisma jääb, ei näe ma sa seda eset korrektselt ehk siis kas must kuubik või üldse mitte midagi.
Ta veendumus püsib jutul, mida rääkis keegi mees, kes koges energeetilist rännakut: Ta rändas meile teada olevast reaalsusest kuhugi uute kohta/reaalsusesse, kus tal oli uus minevik/ajalugu ja mälestused - hoopis teine mees. Ja tagasi tulek oli samasuguse energeetilise rännaku tulem nagu ta minekki.
Pakkusin välja testi, et selgeks teha, kas "uus reaalsus" on reaalne või ainult tema alateadvuses toimuv - kaks persooni taotlevad samasugust energeetilist rännakut ja kohtuvad tolles uues reaalsuses. Nad peavad seal dialoogi - teevad näiteks luuletuse, jätavad meelde ja toovad selle endaga kaasa.
Millegi pärast ta oli testi vastu, esitas küsimusi, et milleks see vajalik on ja kellele ma tõestama pean seda - kaheldes, kas meile teada olev reaalsus on ikka reaalne. Tuues näiteks Matrix'i (filmi). Ma veidi norisin ta kallal, et tegu on mängufilmiga aga sain ta mõttest aru küll.

--Inimesed kasutavad väga tihti sõnade paari "hall mass", ja seda väga julgelt. Ma väidaks, et halli massi pole olemas, on rumalad inimesed, kes ei näe indiviidide varjatud võimalusi või taha seda, sest stereotüüpidega on lihtsam.--

Avastasin end situatsioonist, kus peaks talle seletama, et me näeme samu asju erinevalt ja see on ka põhjus miks ei saa unenäod olla seotud meile teada oleva reaalsusega - see lihtsalt ei põimu. Me projekteerime alateadlikult oma isikliku reaalsuse. Otseloomulikult ta ei saanud sellest väitest aru ja pisut küüniliselt palus mul kirjeldada ühte õunapuu skeletti. Ootuspäraselt ma kirjeldasingi õunapuud just nii nagu ta seda ootas aga see ei tähenda, et ma seda puud siiski temast erinevalt ei taju, lihtsalt sõnad kirjeldamiseks on meil samasugused.
Edasi arenes vestlus teemast mööda...


Paar uitmõtet.
Reaalsus on nullpunkt, kus me jagame omavahel infot. See on selleks, et üks reaalsus kohtuks teise reaalsusega. Kas või selleks, et arutleda, mis on reaalsus?

Reaalsus on paratamatu - vaimselt (meile teada oleva) terve inimese puhul.

Teadvuseseisundi muutudes on võimalik, et muutuvad ka reeglid, loogika, seaduspärasused. See tähendab, et ei olemas ainult ühte loogikat, vaid võib olla mitu.

Kui grupp inimesi muudab teadvuseseisundit samaaegselt ja satuvad samale lainele, kas nad on võimelised siis omavahel suhtlema? Kas nad peavad uut kollektiivselt tajutavat reaalsust hakkama õppima otsast peale nagu seda teevad imikud meile teada olevas reaalsuses?

Armumine

On haigus, mis tuleb läbi põdeda, et hiljem adekvaatselt elukaaslane valida.
Või peaks rääkima armumisest erinevates vanuserühmades?

Kõige hullem on esimene, siis teine ja kolmas on lihtsalt: "sain korvi" jne.
Minu esimene armumine oli täielik katastroof, oi neid unetuid öid ja igatsevaid päevi - jube on tagantjärele mõelda. Oleks ma siis vähemalt öelnud talle, et ma armastan sind aga ei. Suu oli lukus, mis sest et tüdruk oli kõvasti noorem. Ja nii ta käis, ühe juurest teise juurde - neli erinevat tüüpi aasta jooksul. Ja mina vahtisin kõrvalt - piiksugi tegemata. Armastasin salaja - kaugelt :D .

Aga teine armumine oli juba kergem, tunne ei olnud enam nii intensiivne ja julgesin juba ka mainida seda või teha lihtsalt komplimenti. Kusjuures olin armunud mitmesse tüdrukusse.
Kõigis neis oli midagi spetsiifilist, mis mulle imponeeris.
See etapp oli õpetlik. Ma tegin ilmselt kõik võimalikud vead ära, mis on võimalik teha ja omandasin teadmise, et naised on erinevad. Samuti tuli unustada "vanemate poiste jutud" ja hoopis ise maad kuulata.

Ja hetkel liigub armumine selles suunas, kus vaatan, et partner oleks terve. Ja ongi kõik.
Terve keha, terve vaim või materjal mis võib selleks saada. Isiksus on oluline. Eriti teretulnud oleks suhe, kus mõlemad osapooled täiendavad üksteist - st. et minu nõrgad küljed on partneri tugevad küljed ja vastupidi. Kuid saab hakkama ka muude kombinatsioonidega, kui partner on huvitatud vaimlisest elust.

Kas armumine edaspidises elus muutub? ja kui?, siis milliseks?, - ma ei tea.

Teatavasti võib armumine kujuneda lõpuks armastuseks. Ja selleks et armastada, tuleb kõigepealt ennast leida. Ja nõnda võikski esimene, teine ja kolmas armumine olla ju ainult osa enese leidmisest.

Lõpetuseks: Tõnis Mägi - Aed

Taotlus

Ma tahan kookonist välja tulla ja libilikana lennata õielt õiele, kuid samas säilitada oma intuitsioon - et säiliks tasakaal.

Taotlus on õhku visatud, ... enam ei lähe kaua.

...võttis ainult 2 tundi.

...flegmaatik.

Mul on herilased.

Hommikul võib leida köögi või veranda akendelt uimaseid, just koorunud herilase poegi.  Nõndaks juba kolmandat päeva. Pesa on neil kuskil põranda all ja tont teab kus täpsemalt. Esialgu ma põrandat üles kiskuma ei hakka aga mõte on ahvatlev. Kuskilt nad läbi imbuvad ja instinktiivselt lendavad päikese poole aga aken jääb ette. Õhtul tiirutavad ümber lampide.

Loodan, et tegu on pisikese pesaga.

Taas leidmine....

Oli meeldiv vestlus vana sõbraga, kellega pole ammu vestlusi ette tulnud - ma ei klapi ta naisega ja tuleb välja et ka tema mitte.
Meil on koos pikk minevik ja see tuletas meelde kes ma tegelikult olen. Kui päev algas irratsionaalse depressiooniga, siis praeguseks hetkeks olen omas elemedis - täis tahet ja jõudu. Tore on tõdeda, et mõjun talle samamoodi. Sai kokkulepitud uus kohtumine, kus jätkame vestlust intellektuaalsetel teemadel, mis paeluvad - ootan rõõmuga.

Ja jahtund süda jäta ilmale

Meid armastus viib ilmas kitsast rada,
läheb ees ja ütleb: tule järele.
Ma viin sind õnne kadumata koju
sa jäta kõik ja astu järele.
Üks jätab nii ja teine jätab teisiti
ja igaüks nii omaette läeb,
sest tuhat teed viib välja õnne juurde
teelahkmeid veelgi tuhat üle jääb.
Mis ühel õnn on teisel ainult pete.
On nii ja teisiti kõik, mis siin on.
Kui kõik nii läbikäidud omaette
Sa oled oma võimaluste onn
Ja üks jääb siia ja teine see jääb sinna
ja igaüks nii vaatab tagasi
Kes välja läeb, see väljast leiab ilma
Ja õnn ei leia teda iialgi
Meid armastus viib ilmas kitsast rada,
Kui lähed.., mine iseendasse
ja tuhat leeki võta teele kaasa
ja jahtund süda jäta ilmale

Ernst Enno

  

Põrgu

Unenägu põrgust:

Abstraktne

Täna oli mul üks tunne...
Mida jälitades jõudsin ühte kohta.. kus ma istun vana kuuse all. Mul on käes kaustik, sääne kõvade kaantega ja ma kirjutan sinna midagi. Kahjuks ma ei näe, mis seal kirjas on, sest vaatan end kõrvalt. Aga vihik on peaaegu veerandi võrra täis kirjutatud.
Minu vaateväljaks on kahekümne viie meetrise raadiusega perimeeter, millest nähtav osa on ainult Idakaar - Läänekaares on veel öö. Minust paremal, Idas, uudistab karu - ta vaatab mind malbe emaliku pilguga. Kirdes askeldab reinuvader, Põhjas aga jänesepoiss. Loodest tutvustab end kakk ja Kagust on kuulda hunti.. ennast jälgin ma Läänekaarest. Niiske metsa tõttu on hästi näha hommikupäikesekiiri, tungimas läbi okste. Minu otsaesisest immitseks nagu tossu, selline niitjas, mis liigub otse üles, läbi pilve, kosmosesse. Ja mu jalad on paelunud kuuse juurtega, mis kaevuvad sügavale maa põue. Sügaval maa sees, lõppevad juured pisikeste kastidega, mille sees on miskid ja keskid. Mulle jääb arusaamatuks mis või kes seal on, kuid mõistan, et need on olulised.
Järgmiseks võtan suuna kosmosesse, mööda niitjat tossu liikudes möödun oma kuuse tipust ja selgub, et see on kõige väiksem kuusk selles metsas. Siis möödun juba kõrgematest puudest, siis pilvest ja Kuust..... Koduplaneet muutub juba päris pisikeseks.... samuti Päike... nüüd selginevad ka Linnutee jooned.... kuniks Linnutee muutub väikeseks täpiks.... kiirus on tõusnud... ja Galaktikad mööduvad ja..mööduvad ...ja äkki käib "Tõnks"...
Olen jõudnud millegi lõppu, niit enam edasi ei lähe - on pingul. Samuti ei näe ma midagi enda ees tulemas, on vaid pime ja tühi. Kui seda katsuda, siis see oleks nagu tõrv - terve sein vedelat tõrva. Lükkan käe seinast läbi ja näen seda sealt samast , minust vasakult välja tulemas. Kui pistan pea sinna, näen oma paremat külge.
Äkitselt tunnen, et keegi sikutab mind - planeedi pealne mina kutsub mind tagasi ...