Inteligentsus

Kõige levinum ja ühiskonnas aksepteeritud inteligentsuse vorm on IQ ehk loogiline mõtlemine aga inteligentne võib olla veel kolmel moel.
PQ - praktiline inteligentsus (sensoorik)
EQ - emotsionaalne inteligentsus (eetik)
SQ - vaimne inteligentsus (inuiit)
Kui IQ on kehv, pole põhjust muretseda, sest ta on nõrk millegi arvelt ja kui psühholoogiast lähtuda, siis EQ arvelt. See tähendab, et inimesel on kõrgelt arenenud empaatiavõime ja muu enda ja teiste emotsioonidega seotu. Samamoodi võib pendli panna tiksuma SQ ja PQ vahele, sest intuitiivne inimene, ei õhka eriti praktilisust.

Selline on siis teooria, mis hetkel paelub. Muidugi võib ka intuitiivne inimene olla praktiline, kui tal on keegi, kellelt õppida. Sama kehtib ka eetiku ja loogiku puhul. Seltskonnas on tore selliseid asju tähele panna ja ka teistegi tähelepanu sellele pöörata aga seda ainult juhul, kui seltskonnas tõepoolest inteligentseid inimesi on. Keskpäraste inimestega on igav, kuna nad pole omi tugevaid külgi kunagi teadlikult või mitteteadlikult arendanud või mingil muul põhjusel massikonsensusesse lõksu jäänud - aga neis on need siiski olemas!!! Vähe küll, aga olemas!!

Enda kogemustest:
Minu tugevad küljed peaks olema SQ ja IQ, viimases küll kahtlen veits aga intuitsiooni olemasolu on eitamatu. Seega paeluvad mind just (PQ) praktikud ja (EQ) eetikud ning nagu kogemus ütleb: mina neid kah.
Tegelikult on see teooria palju põhjalikum ja sügavam aga ma ei hakka siia lehekülgede viisi analüüse kirjutama.

Lõpetuseks:
Jube kihvt, et inimesed pole ühe näoga tehtud vaid on erinevaid tüüpe ja varjundeid - ja seda ka kõige hallimas massis. Mida rohkem ma teemasse sukeldun, seda tolerantsemaks muutun.
Tegelikult pole vahet, mismoodi keegi inteligentne on, sest inteligentse inimesega on alati tore koos olla.

Midagi esoteerilist...

Juhtusin sõbraga arutlema unenägude teemal ja tuleb välja, et tema püüdlused unenäos saada kontakti "reaalsusega" või unenägu kontrollida on minul nagu "loomu poolest" lihtsam saavutada kui temal. Ühesõnaga, see on minul juba läbitud etapp ja ei paku eriti huvi. Ta on täiesti veendunud, et unes kontakt reaalsusega ongi reaalne, mitte alateadvuses toimuv. Mina leian, et kui ma silmad kinni olles üks hetk avastan, et ma olen tegelikult silmad lahti, kuigi nad on kinni, et ma projekteerin endale kõik selle, mida näen ehk siis astraalprojektsioon. Miks siis nii? Sest ma ei näe selles "olekus" kõiki asju, näit. kõiki nägusid, tihti peale enda jalgu, tähed muutuvad hieroglüüfideks ehk lugematuteks. Niiet, see peab olema minu alateadvuses toimuv. Asjade mitte nägemine või ebanormaalne olek viitab ilmselt minus toimuvale - hirmud, rõõmud, ihad, valesti mäletamine jne.
Ta pakkus välja testi, et viskan õhtul midagi põrandale (näiteks kuubiku) ja unes vaatan, missugune külg püsti jäi. Ma pole seda testi teinud, kuid arvan, et kui mu teadvuses pole infot, millisele küljele ta seisma jääb, ei näe ma sa seda eset korrektselt ehk siis kas must kuubik või üldse mitte midagi.
Ta veendumus püsib jutul, mida rääkis keegi mees, kes koges energeetilist rännakut: Ta rändas meile teada olevast reaalsusest kuhugi uute kohta/reaalsusesse, kus tal oli uus minevik/ajalugu ja mälestused - hoopis teine mees. Ja tagasi tulek oli samasuguse energeetilise rännaku tulem nagu ta minekki.
Pakkusin välja testi, et selgeks teha, kas "uus reaalsus" on reaalne või ainult tema alateadvuses toimuv - kaks persooni taotlevad samasugust energeetilist rännakut ja kohtuvad tolles uues reaalsuses. Nad peavad seal dialoogi - teevad näiteks luuletuse, jätavad meelde ja toovad selle endaga kaasa.
Millegi pärast ta oli testi vastu, esitas küsimusi, et milleks see vajalik on ja kellele ma tõestama pean seda - kaheldes, kas meile teada olev reaalsus on ikka reaalne. Tuues näiteks Matrix'i (filmi). Ma veidi norisin ta kallal, et tegu on mängufilmiga aga sain ta mõttest aru küll.

--Inimesed kasutavad väga tihti sõnade paari "hall mass", ja seda väga julgelt. Ma väidaks, et halli massi pole olemas, on rumalad inimesed, kes ei näe indiviidide varjatud võimalusi või taha seda, sest stereotüüpidega on lihtsam.--

Avastasin end situatsioonist, kus peaks talle seletama, et me näeme samu asju erinevalt ja see on ka põhjus miks ei saa unenäod olla seotud meile teada oleva reaalsusega - see lihtsalt ei põimu. Me projekteerime alateadlikult oma isikliku reaalsuse. Otseloomulikult ta ei saanud sellest väitest aru ja pisut küüniliselt palus mul kirjeldada ühte õunapuu skeletti. Ootuspäraselt ma kirjeldasingi õunapuud just nii nagu ta seda ootas aga see ei tähenda, et ma seda puud siiski temast erinevalt ei taju, lihtsalt sõnad kirjeldamiseks on meil samasugused.
Edasi arenes vestlus teemast mööda...


Paar uitmõtet.
Reaalsus on nullpunkt, kus me jagame omavahel infot. See on selleks, et üks reaalsus kohtuks teise reaalsusega. Kas või selleks, et arutleda, mis on reaalsus?

Reaalsus on paratamatu - vaimselt (meile teada oleva) terve inimese puhul.

Teadvuseseisundi muutudes on võimalik, et muutuvad ka reeglid, loogika, seaduspärasused. See tähendab, et ei olemas ainult ühte loogikat, vaid võib olla mitu.

Kui grupp inimesi muudab teadvuseseisundit samaaegselt ja satuvad samale lainele, kas nad on võimelised siis omavahel suhtlema? Kas nad peavad uut kollektiivselt tajutavat reaalsust hakkama õppima otsast peale nagu seda teevad imikud meile teada olevas reaalsuses?