Abstraktne

Täna oli mul üks tunne...
Mida jälitades jõudsin ühte kohta.. kus ma istun vana kuuse all. Mul on käes kaustik, sääne kõvade kaantega ja ma kirjutan sinna midagi. Kahjuks ma ei näe, mis seal kirjas on, sest vaatan end kõrvalt. Aga vihik on peaaegu veerandi võrra täis kirjutatud.
Minu vaateväljaks on kahekümne viie meetrise raadiusega perimeeter, millest nähtav osa on ainult Idakaar - Läänekaares on veel öö. Minust paremal, Idas, uudistab karu - ta vaatab mind malbe emaliku pilguga. Kirdes askeldab reinuvader, Põhjas aga jänesepoiss. Loodest tutvustab end kakk ja Kagust on kuulda hunti.. ennast jälgin ma Läänekaarest. Niiske metsa tõttu on hästi näha hommikupäikesekiiri, tungimas läbi okste. Minu otsaesisest immitseks nagu tossu, selline niitjas, mis liigub otse üles, läbi pilve, kosmosesse. Ja mu jalad on paelunud kuuse juurtega, mis kaevuvad sügavale maa põue. Sügaval maa sees, lõppevad juured pisikeste kastidega, mille sees on miskid ja keskid. Mulle jääb arusaamatuks mis või kes seal on, kuid mõistan, et need on olulised.
Järgmiseks võtan suuna kosmosesse, mööda niitjat tossu liikudes möödun oma kuuse tipust ja selgub, et see on kõige väiksem kuusk selles metsas. Siis möödun juba kõrgematest puudest, siis pilvest ja Kuust..... Koduplaneet muutub juba päris pisikeseks.... samuti Päike... nüüd selginevad ka Linnutee jooned.... kuniks Linnutee muutub väikeseks täpiks.... kiirus on tõusnud... ja Galaktikad mööduvad ja..mööduvad ...ja äkki käib "Tõnks"...
Olen jõudnud millegi lõppu, niit enam edasi ei lähe - on pingul. Samuti ei näe ma midagi enda ees tulemas, on vaid pime ja tühi. Kui seda katsuda, siis see oleks nagu tõrv - terve sein vedelat tõrva. Lükkan käe seinast läbi ja näen seda sealt samast , minust vasakult välja tulemas. Kui pistan pea sinna, näen oma paremat külge.
Äkitselt tunnen, et keegi sikutab mind - planeedi pealne mina kutsub mind tagasi ...

..see särab isegi keskööl.

Kaugel kaugel, taga maade ja merede elas Kapurthala kuulus Vürst. Ja Maharadžal oli tütar - Enelele. Säärane väikene ja õrn nii kui õide puhkenud pääsusilm. Ja kõndis tema niimoodi tantsides ja hüpates.. ..pärlitest keed kui kuu hõbedased niidid ta ümber. Ja nüüd järsku jäi haigeks. Mitte keegi ei osanud ravida, mitte keegi ei tea rohtu haiguse vastu. Maharadža oli kurbusest koos kui tühi kott. Kuulutas üle maade ja merede, kes päästab Enelele, saab enesele võimu, rikkused ja saab endale Enelele õnnistuseks.
Vaata, juba voolavad valgete elevantide pikad karavanid. Kihutavad kaugetest maadest rongid ja laevad tema maa poole, ent seal samas, teiste hiilguste ja toreduste keskel sõidab ka Toomas. Põhjamaa poiss, nimega Nipernaadi. Ilma hiilguseta ilma toreduseta, tööpoisi kehvas riietuses... Ja kui kõigi maade targad on proovinud oma jõudu ja midagi pole välja tulnud, proovib poiss ka oma õnne.
Ja mis ta teeb?
Ta ei tee midagi.
Ta ainult räägib.
Ta räägib oma maa metsadest ja niitudest, valgetest öödest, palavatest päevadest, jõgede vahulistest koskedest ja soode salapärasusest. Ent vaata, Enelele tõuseb oma külmalt asemelt ja pääsusilm lepalinnuke naerab rõõmsalt ja heledalt. Vaata, ongi ta terve.
Rikas Maharadža lõi rusikaga vastu rindu ja ütles: "Võta kõik, mis minul on. Võid mind kah tarvitada endale kannupoisiks".
Ja siis ütles too poiss põhjamaalt, nimega Toomas: "Ma ei taha teilt kübetki rikkust, sest ma ise olen tuhat korda rikkam. Mul on põhjamaal õõtsuvaid metsi, üle nende lendavad kluugutavad metshaned, mul on põllud ja kui tuul paitab nende kuldseid viljapäid on nii nagu kohiseks meri ning päike on meil - see särab isegi keskööl."

Filmist "Nipernaadi" (1983).

Veel üks vaatenurk- sotsioonika.

Lisaks shamanismile, religioonile, nõiakunstile, esoteerikale, filosoofiale jne. on planeedi inteligentseimatel elukatel veel üks lähenemine - sotsioonika. Sotsioonika seletab kuidas ja miks inimesed tajuvad sama informatsiooni erinevalt. Nimelt, võib seda teha kas Loogiliselt või Eetiliselt, või Intuitiivselt või Sensoorselt. Ja seda siis nii ekstraversioonis kui ka introversioonis. Tegelikult on kõigil need funktsioonid olemas, kuid ainult mõned neist paistavad silma.

Eneseanalüüs:

Eetika ja sensoorika pole minu tugevad küljed, see tähendab, et võin tahtmatult kedagi solvata oma külma analüüsiga, ma ise seda pahaks ei paneks aga eetilis-sensoorsed ja sensoorselt-eetilised nii introverdid kui ekstraverdid seda võivad teha - kergem oleks öelda et ainult käputäis psühhotüüpe ei solvu. Seega, võin jätta külma mölaka mulje. Nõrkadeks külgedeks on veel kehv algatusvõime (seda siis mitte-veel-valmis-oleva-idee-puhul), pisut jään hätta oma seisukohtade põhjendamisega(tüüpiline intuiidile - ma lihtsalt tean :) ), halb suhtlemisoskus (ma ei oska isegi lastega suhelda, koeraga veel..), aeglasus (tüüpiline introvert ja intuiit kah), hajameelsus (intuiit noh..), madal enesehinnang (ainult siis kui ma ei sõltu täielikult iseendast), ebapraktilisus (ennast on naljakas jälgida) jpm. Lühidalt:kõik see mis ekstraverteeritud sensoorikutel ja eetikutel ja introverteeritud eetikutel ja sensoorikutel ja ekstraverteeritud loogikutel ja intuiitidel on, seda minul pole - ma olen Loogiliselt Intuitiivne Introvert (LII).
See eest on mul kõrgelt arenenud loogiline intuitsioon. Mis tähendab, et tajun ümbritsevat terviklikult ja tähendusrikkalt, analüüsivõime (leian end tihti põõsast, kuid käin kõik põõsad läbi, kuniks õige põõsa üles leian), sihikindel (ka siis kui jalgratast leiutan), sõltumatu (abi küsimine on võõras, kuigi targem oleks (vahel) küsida), oskus näha sündmuste olulisi jooni (eristan peamist teisejärgulisest), individualistlik (ema räägib et olin väikesena hirmus kangekaelne ja põikpäine ja ei teinud mida ta palus - tänini ei tee) ja muidugi Õiglane (selline on minu psühhotüübi nimi).
Otse loomulikult ei tähenda, et ma ekstravert või sensoorik või eetik pole seda, et minus neid funktsioone ei ole. Need pole lihtsalt mu domineerivad omadused. Isiksuse välja kujunemise jooksul olen arendanud (alateadlikult) neid oskusi milles tunnen, et mul hästi läheb. See kehtib kõigi puhul. Tugeva ja nõrga funktsiooni suhe on ca. 62:38 ehk kuldne lõige.
Hiljem, kui inimene on eneseteadlikum (või ennast juba leidnud), võib ta teisi funktsioone ka arendada, kuid see toimub domineeriva funktsiooni arvelt - areng jääb seisma, ei taandu! Viimase 4 aasta jooksul olen arendanud ekstravertseid külgi ja päris edukalt, kuid jään alati eelistama introvertset intuitsiooni - siiani olen.

Lisaks ekstraverdile ja introverdile on veel ambiverdid ehk need kes intro-ekstraverdi skaalal jäävad vahepeale. Väide on, et enamik inimesi on just ambiverdid. Võin sel teemal ainult spekuleerida, kuid väidaksin, et neil ei ole lihtsalt isiksus veel välja kujunenud. Julge väide - tean.

Psühhotüübi testi saab teha siin: Link

Tüüpide suhted:

Sotsioonika jaotab inimesed 16 erinevaks psühhotüübiks ja seletab lahti nende tüüpide vahelised suhted. Miks üks või teine saavad eriti hästi läbi ja kolmas ning neljas üldse mitte. Põhjuseks on inimeste nõrgad ja tugevad funktsioonid. Olen alati imetlenud ekstraverte, sensoorikuid ja eetikuid, seda niikauaks kuni nad oma tugevat funktsiooni mulle peale ei suru - see tekitab veidrat ja ebameeldivat tunnet. Teine asi kui seda tehakse õpetamise vormis. Muidugi loeb ka inimeste kultuuriline tase. Olen kogenud samasugust imetlemist ka enda suunas ja just õpetamise vormis täiendanud imetleja nõrka funktsiooni. Samuti olen tugevat funktsiooni peale surunud ja nõnda pälvinud "piinatava" pahameele.

Tüüpide vahelisi suhteid saab vaadata siin: Link

Kokkuvõtteks:

Põnev on jälgida, kui erinevalt tajuvad inimesed maailma. Intuiit unistab, sensoorik on hetkes, eetik demonstreerib oma kirevat emotsioonide gammat ja loogik on lihtsalt asjalik. Tahaks siiski rõhutada, et näit. Introvertne loogika on hoopis teine kui ekstravertne loogika ehk vastandid. Inimestel on teineteisega koos hea olla aga kui läheb otsustamiseks ja asjaajamiseks siis tekivad konfliktid, kuna mõlemad lähenevad asjale erinevalt.

Sotsioonikast lähemalt saab lugeda siit: Link

Tähelepanekuid:

Millegi pärast peab mõni ekstravert introverti kas kurjaks, häbelikuks, depressiivseks, apaatiliseks või kui ta ei oska silti külge panna siis imelikuks. Tegelikult on introvert...

Olime kolmekesi maasikaid istutamas, ilus kodumaine loodus, see taevas, need värvid... ja kaks ekstraverti. Kõigepealt sain ma osa nende tülist (elukaaslased), minu lepituskatseid ignoreeriti kuna mu hääl ei käi üle.
Siis nad olid solvunud, mida väljendati hooksa ja vaikse tööga. Minule see sobis, sain nautida päevavalgusse eksinud Ööbiku laulu, mitmete lindude, putukate pulmatantsu ...kurg lendas - seda kõike töötegemise kõrvalt. Tasapisi proovisin juhtida ka nende tähelepanu ümbritsevale, kuid tulutult. Kuna tegu on väga pragmaatilise paariga, siis olid vestlus teemadeks rohkem, raha,töö,asjad,töö,raha,raha...ja emotsioonid. Vahel suudeti ka minus ekstravert üles äratada, kuigi eelistan teistsugust suhtlemist. 
Päeva lõpuks olin tööst ja ekstravertidest kurnatud. Tagasiteel pandi Power FM üürgama (ekstravertidele meeldib positiivne tümps tümps tümps), mille sisu mind pigem väsitab kui ergutab aga neile tundus see energia süstina. Mina oleksin eelistanud Jaan Tättet või Tool'i - ja vaiksemal "volüümil". Tümpsust joovastuses küsiti, "aga miks sa nii vaikne oled". Ütlesin, "et olen väsinud". "Väsinud? Mis siis mina veel olen? Ma olin seal hommikust saati.Miks sa nii kuri oled?" Vastasin; "ma pole kuri ega apaatne, ma olen Tõsine.. ja väsinud".

.....Tõsine.