sisemonoloog

Pudel Starterit ja asi korras.. mõte lendab .. nagu duracelli jänes

Tahtsin midagi nagu öelda aga .. ei tea kust alustada
Alustaks sünnist!
Sündisin planeedile Maa ja leian siit asjandused nagu riik, ideoloogiad, reeglid ehk näiline vabadus - vabadus teha ainult neid asju mis on lubatud .. sähh vabadust. Vabadus joosta kaasas paratamatusega. Kui koer siduda vankri külge, siis ta algul lohiseb ja hiljem jalutab kaasa - kaua sa ikka lohised. Mul on vabadus keti otsas lohiseda või jalutada.
Kunagi on see kõik alguse saanud - ju esivanemad leidsid, et nii on parem! Nüüd hiljem on hea arvustada, et võinuks olla nii või teisiti aga ilmselt on hetkel olevad süsteemid siis kogu ajaloo jooksul perse lastud süsteemide tulem ehk parim võimalik variant. Miks siis iriseda. Ega ei peagi koer olema, võib olla ka vanker. Aga kui oled vanker, siis tekivad uued probleemid, nimelt irisevad koerad, kes pole kunagi rahul. Aga nõnda vanker ja koer üksteist täiendavadki - vanker pakub koerale hüvesid ja koer teeb tööd. Nüüd saab koerast härg, kes veab vankrit. Ega vist suurt vahet pole - ühed "vabad" mõlemad.
Elu vankrita oleks parem, läheksin metsa. Aga metsas hakkab igav. Metsas kulgeb aeg aeglasemalt, kohe nii aeglaselt et ei oskaks endaga midagi peale hakata. Peakski jalutama minema ...

Nii, jõudsin kiire elutemponi. Kunagistest koopas elavatest "ahvikommuunidest" on kujunenud metropolid. Linnad, mis vaimupildis on väga kirevad väga mitmekihilised ja mis kõige olulisem - energiakulukad. Nimelt, iga süsteemi elushoidmine nõuab energiat ja tagasi annab ainult niipalju, et püsiksid elus - elukoht, toit.
Aga milleks süsteemi toita?
Kui süsteemi vaadelda läbi positiivprisma, siis leiab sealt ka palju häid asju:
Areng on kiirem, neandertaal enam ei õpi 8 aastat onni ehitama vaid saab selle selgeks minutitega. 100 aastane progress on välja vahetatud 1-2 aastaseks, võib-olla vähemgi. Kaubavahetus lubab nautida eksootilisi asju, infovahetus laiendab silmaringi, tehnika hõlbustab tööde tegemist ja kvaliteeti. Ühesõnaga, meeskonna töö loob rohkem ja kvaliteetsemaid hüvesid.
Aga negatiivprisma ... oi oi.
Selline tunne on, et inimkond muutub üha rumalamaks, pealiskaudsemaks. Pööbel nõuab meeletahutust ja seda nad ka saavad - rämpskultuur. Ei mingit vaimsust, ainult materiaalsed väärtused. Seda võib põhjendada ka kapitalismipüramiidi esimese astme vajalikkusega. Inimesed, kes koormavad end pildiga "ise ennast ülestöötanud mehest".
Okei, vaimsus vaimsuseks, tegelikult eksisteerib, veel, kvaliteetset kultuuri kah aga lihtsalt kordades vähem. Hoopis murettekitavam on planeedi ülekoormamine ja võimalik hävitamine. Esiteks selline tobedus nagu tuumasõja võimalikkus, sõjad üldse, kolmandate maade kohutav iive. Peale teist maailmasõda oli planeedi rahvaarvuks ca. 3 miljardit. Oletatav planeedi kandevõime on 9 miljardit - selle ületades jääme nälga. Planeedi ressursside/ökosüsteemi hävitamine. Näiteks Somaalia merealad: kuna sealses riigis on hetkel kaos (kodusõda/seadused puuduvad), siis teised riigid ekspluateerivad Somaalia kalavarusid nii, et kohalikele kaluritele ei jää midagi - meri on kalast tühi. Pole siis ime, et kalurid piraatlusega tegelevad, kõht on ju tühi. Umbes sama jant käib hetkel ka Peipsi kvootidega - keskkonnaministeerium lubas võõral onul järve kalast tühjaks tõmmata ja kohalikele jäid tühjad peod.

Õnneks on tumeda tuleviku võimalikkus teadvustatud ja põnevate alternatiivide leiutamisega ka algust tehtud. Üldiselt on mul usku paremasse ja helgemasse tulevikku, isegi koos lollidearmeega. Ükskord peavad ka nemad arenema ja kui ei arene, siis surevad lõpuks lihtsalt välja.
Selline on siis maailm, kuhu sündisin.

Aga nüüd metsa ...