Või peaks rääkima armumisest erinevates vanuserühmades?
Kõige hullem on esimene, siis teine ja kolmas on lihtsalt: "sain korvi" jne.
Minu esimene armumine oli täielik katastroof, oi neid unetuid öid ja igatsevaid päevi - jube on tagantjärele mõelda. Oleks ma siis vähemalt öelnud talle, et ma armastan sind aga ei. Suu oli lukus, mis sest et tüdruk oli kõvasti noorem. Ja nii ta käis, ühe juurest teise juurde - neli erinevat tüüpi aasta jooksul. Ja mina vahtisin kõrvalt - piiksugi tegemata. Armastasin salaja - kaugelt :D .
Aga teine armumine oli juba kergem, tunne ei olnud enam nii intensiivne ja julgesin juba ka mainida seda või teha lihtsalt komplimenti. Kusjuures olin armunud mitmesse tüdrukusse.
Kõigis neis oli midagi spetsiifilist, mis mulle imponeeris.
See etapp oli õpetlik. Ma tegin ilmselt kõik võimalikud vead ära, mis on võimalik teha ja omandasin teadmise, et naised on erinevad. Samuti tuli unustada "vanemate poiste jutud" ja hoopis ise maad kuulata.
Ja hetkel liigub armumine selles suunas, kus vaatan, et partner oleks terve. Ja ongi kõik.
Terve keha, terve vaim või materjal mis võib selleks saada. Isiksus on oluline. Eriti teretulnud oleks suhe, kus mõlemad osapooled täiendavad üksteist - st. et minu nõrgad küljed on partneri tugevad küljed ja vastupidi. Kuid saab hakkama ka muude kombinatsioonidega, kui partner on huvitatud vaimlisest elust.
Kas armumine edaspidises elus muutub? ja kui?, siis milliseks?, - ma ei tea.
Teatavasti võib armumine kujuneda lõpuks armastuseks. Ja selleks et armastada, tuleb kõigepealt ennast leida. Ja nõnda võikski esimene, teine ja kolmas armumine olla ju ainult osa enese leidmisest.
Lõpetuseks: Tõnis Mägi - Aed
