Mul on herilased.

Hommikul võib leida köögi või veranda akendelt uimaseid, just koorunud herilase poegi.  Nõndaks juba kolmandat päeva. Pesa on neil kuskil põranda all ja tont teab kus täpsemalt. Esialgu ma põrandat üles kiskuma ei hakka aga mõte on ahvatlev. Kuskilt nad läbi imbuvad ja instinktiivselt lendavad päikese poole aga aken jääb ette. Õhtul tiirutavad ümber lampide.

Loodan, et tegu on pisikese pesaga.

Taas leidmine....

Oli meeldiv vestlus vana sõbraga, kellega pole ammu vestlusi ette tulnud - ma ei klapi ta naisega ja tuleb välja et ka tema mitte.
Meil on koos pikk minevik ja see tuletas meelde kes ma tegelikult olen. Kui päev algas irratsionaalse depressiooniga, siis praeguseks hetkeks olen omas elemedis - täis tahet ja jõudu. Tore on tõdeda, et mõjun talle samamoodi. Sai kokkulepitud uus kohtumine, kus jätkame vestlust intellektuaalsetel teemadel, mis paeluvad - ootan rõõmuga.