ERAK

Istusin, mõttes, Toomkiriku lähedal mäenõlval.
Tundsin, et olen ühendatud ruumiga - Mars, Jupiter, Saturn ja kõik nimetud öötaevalambid.
Kõrvu kaunistamas, linnamüra trööstiva, Ööbiku laul.
Vaatasin Krooksu ees sibavaid inimesi, ka neid kes ülesmäkke tulid.
Kes on need inimesed, kust nad tulevad?
Milline on nende taust ja kas nad tajuvad seda sama?
Võin ainult ettekujutada, mis toimub nende sees.

Nokamütsiga plika on endast väljas, paar sammu eemal räägivad valjul häälel kaks üliõpilaskorpuslast,
mööda sõitva auto aknast on väljas pea, mis vilistab teiselpool teed olevale miniseelikus naisele.

Pilt hakkab selginema - inimeste maailm.

Tüdruk on endast väljas, sest kaks tüüpi kaklevad - mütsita mees on tema peig.
Mööda sõitev auto peatus ja sülitas 3 dressipükstes noormeest välja. Kaks neist sööstsid mütsita mehele appi,
kolmas aga läks miniseelikus neiu jutule.

Keeran neile selja,...keeran selja inimeste maailmale..
Hetk enda, Ööbiku ja ruumiga...

Vaikselt, tunnetades kõiki lihaseid, lasen selja vastu maad.
Nüüd näen neid tagurpidi!

Pärast mõningast seebiooperi jälgimist, viskan jalad üle pea ja hakkan veerema.
Ja veeren päris trepist alla, napilt tütarlapsest mööda, üle tee ja hüppega üle põõsa Kroonuaia tänavale...
..Ja tunnen kohutavat, põletavat valu - avastan end aiast, võrkkiigest, sigaret põletamas mu näppe.

Loits

Vaatad eemalt pealt,

seda saab juhtida, kas tead?

Eemalda sellelt vead,

siis tead, mis on selles head!

Leidsin selle oma vanast "teooriate" vihikust.

Esimene Post!

Kavatsen siia kirjutada oma tundeid ja mõtteid. Ilmselt rohkem mõtteid.. Kui mõne leian uitamast.. Või arutan kellegi teise mõtet.. Peaasi et saaksin ennast väljendada, sest tunnen, et on vaja.. Vahest aitab see kaasa ka õigekirja paranemisele..